Tema on veelaua entusiast Weiko. Ta on pealnäha tõsine mees, palju ta ei räägi. Tegelikult ei räägi ta üldse. Tal on tavaks vaadata läbi huumoriprisma argiselt tüütutele olukordadele, mis teistele kohati ehk isegi frustreerivad võivad tunduda.
Ainus, mida Weiko tõsiselt võtab, on veelauatamine. Ta on tõeline entusiast ja Wparki avamist pikisilmi oodanud. On käinud järveveerel vaatamas, kuidas tornid kerkivad, kuidas ehitajad pingutavad, kuidas ametnikud arutlevad. Nad ei pane teda tähelegi, sedavõrd harjumuspärane on Weiko kohalolu. Ja ega ta ei sega ju ka. Mõnel päeval käib ta lihtsalt vette paigaldamist ootavate takistuste peal istumas ja päikesesse vaatamas, omi mõtteid mõtlemas. Noh, teate ju küll… aeg-ajalt on meil kõigil seda mitte millelegi mõtlemist vaja. Ei jõua ju lõputult muretseda, kas ikka poest piima võtsid ja mis ajaks oleks paslik rehvivahetuse aeg panna. Sel nädalal lubab kevadet, aga kunagi ju ei tea, ülehomme võib jälle lörtsi tulla. Ja praegu on ikkagi veel öökülmad ka.
Sellisest tühjast-tähjast Weiko ei huvitu. Ta on pragmaatiline mees ja mõtleb hoopis olulisematest küsimustest. Näiteks kuidas seda 360-hüpet lihvida… Äkki kui takistusele kuidagi suurema hooga peale saaks? Ja võib-olla sel aastal saaks ilma käteta ka puhtalt tehtud?
Siin ta siis on. Rahulik ja kannatlik. Võtab asju täpselt nii nagu nad on ega rapsi tühjalt tuulde. Ootab suve.
Tema CV’ga saab tutvuda siin 🙂
